I need a drink

[Matthew Sullivan]

Matthew oli tulnud oma tatoveerimis salongist tagasi hotelli. Ta käis vaatamas, kuidas seal ehitus edenes ning see, mis ta seal nägi, ei teinud teda eriti õnnelikuks. Kutt oli ta karjunud kõikide ehitajate peale, kes seal olid ja nüüdseks olid tal närvid läbi ning ta ei raatsinud oma toast läbigi käia, vaid läks otse baari. Matt võttis baarileti taha istet ja nägi, et tööl oli jälle Jean. Vähemalt sai kellegi mõistlikuga juttu ajada. Baaris polnud palju inimesi ka hetkel ''Tervist, Jean.'' tervitas Matt neiut ja mõtles hetke, mis ta joogiks võtab ''Ma võtaks ühe õlle praegu.'' sõnas ta. Hiljem võtab midagi kangemat.

OT: Jean.

[Jean Cooper]

Jeani jaoks oli tegemist jälle ühe tavalise tööpäevaga. Oleks hirmsasti tahtnud vahelduse mõttes randa ujuma minna või kasvõi lihtsalt välja päikest nautima minna, ent ei saanud. Ta pidi tööl olema. Kogu päev oli üsna üksluiselt möödunud, üllatav oli ka see, et õhtu poolegi ei muutunud baar just eriti palju elavamaks. Ilmselt nautisid külastajad head ilma ega viitsinud siis baaris kopitada. Parajasti kallas Jean ühele hotelli külastajale kokteili välja, kui baari astus Matthew. Tüüp käis baaris üsna tihti ning Jean oli temaga nii mõnelgi korral rääkima jäänud. Tegemist oli huvitava inimesega. "Terekest," tervitas Coop kutti kerge naeratuse saatel vastu. Seejärel täitis ta noormehe tellimuse ning asetas peagi ühe õlle letile. "Halb päev?" oletas neiu, järeldades seda kuti olekust. Kõige rõõmsam ta just välja ei paistnud.

[Matthew Sullivan]

Matt oli vihase pilguga ning ta ei pannud seda ise tähelegi. Saades oma õlle, võttis Matt sealt suure lonksu. Kui Jean Matt'i päeva kohta küsis, hakkas kutt oma näppe vastu õlle klaasi trummeldama. Nii ta tegi, kui ta vihane oli ''Jah. Need kuradima ehitajad, kes mu salongis restaureerimist teevad, pole mitte kuskile enda tööga jõudnud.'' vastas ta neiu küsimusele, häält veidi tõstes. Ta võttis oma õllest uuesti ühe lonksu ''Kolm nädalat teevad ühte ruumi. Nii närvi ajab, kui laisad nad on.'' ütles Matt ja ohkas. Matt teeks ise oma salongi valmis, aga ta ju ei ole ehitaja.

[Jean Cooper]

Kuna hetkel baaris tõesti väga palju kliente polnud, vaatas Jean lihtsalt korraks ringi, et veenduda, kas kõik oli hästi, enne kui uuesti Matti poole pöördus, et tema vastus oma küsimusele ära kuulata. "Hmm, okei... lase nad lahi ja otsi uued ehitajad," oli esimene soovitus, mille Jean välja käis. "Või ähvarda palka vähemaks võtta?" pakkus tüdruk veel. Tegelikult ei teadnud ta, kas kumbki variant üldse võimalik oleks, aga ta lihtsalt üritas aidata, eksole. "Oled kindel, et sulle ainult õllest piisab? Sa näed välja, nagu oleks sul midagi palju kangemat vaja," mainis Jen siis õrnalt muiates. Ta pakkus seda lihtsalt heast tahtest! Ja noh, nii teeks ta muidugi baarile ka rohkem käivet.

[Matthew Sullivan]

Matthew muigas Jean'i soovituste peale ''Nagu see kõik oleks nii lihtne. Praegused ehitajad on juba midagi teinud ja kui ma uued ehitajat palkaksin, nad teeksid kõik teistmoodi ja siis tuleb mu salong kole.'' ütles Matt natuke veel närvilisemalt ja võttis uuesti õllest lonksu. ''Kui ma palka ähvardaks vähemaks võtta, siis nad viitsivad veel vähem tööd teha.'' oli Matthew kindel ja noogutas, kui Jean talle kangemat jooki pakkus. Ta jõi enda õlle täiesti lõpuni ja oli ise ka üllatunud, et ta kõik nii kiiresti korraga ära jõi, sest õlut oli tal veel palju alles ''Paku mulle kõige kangemat.'' nõudis siis Matt ja lükkas tühja õlle klaasi eemale.

[Jean Cooper]

Nojah, Matthew' vastused Jeani pakkumiste peale kõlasid üsna loogiliselt. "Okei... hakka siis iga päev neid vaatamas käima, mine istu nende juures ja vaata pealt, kuidas nad tööd teevad," pakkus Jen veel. Tööandjana peaks tüübil see õigus ikka ju olema, olgugi et see võib ehitusmeestele ebamugav olla. Seejärel vaatas Coop, kuidas Matt oma õlle ära jõi ning imestas ise ka, et mehe klaas nii kiiresti tühjaks sai. Kui kutt kõige kangemat soovis, haaras Jean ühe viinapudeli ning võttis ühe pitsi, et sinna seda kallata. Seejärel pani ta pitsi letile, kuid silmitses siis kahtlevalt Matti. "Sa ei kavatse ennast päris täis juua, ega ju? Sest see pole lahendus," pidi ta igaks juhuks küsima. Baarile oleks see muidugi kasuks tulnud, aga ikkagi... "Samas paistad sa ikka üsna stressis olevat. Äkki peaksid spasse massööri juurde minema?" pakkus Coop. Paljud pinge all kannatavad inimesed käisid ju seal.

[Matthew Sullivan]

''Hakkan enda vaba aega nende peale raiskama? Ei tule kõne allagi.'' raputas Matthew pead. Pigem oli Matthew'l ebamugav seal iga päev käia ja istuda. Ta viis oma sõrmed läbi oma juuste ning kui ta Jean'ilt viina pitsi sai, jõi ta selle ära. See tõi Matt'ile sooja enesetunde ning enam ta vist ei tahtnudki midagi. Vähemalt praeguseks talle piisas. ''Ei kavatse. Ma tahaks veel jõuda sinuga välja minna hiljem.'' ütles Matthew Jean'ile kohe enda plaani välja. Matt turtsatas, kui neiu pakkus minna massööri juurde ''Mulle ei meeldi kui võõrad mind käperdavad.'' teatas mees ning ohkas uuesti. Küll tal oli raske elu.

[Jean Cooper]

Jean muigas õrnalt, kui Matt teatas, et ei kavatsenud oma aega raisata ega iga päev töömehi jälgimas käima hakata. Sellega Jeani soovitused aga ka piirdusid, sest rohkem ta millegi parema peale ei tulnud. Ei jää vist muud üle, kui lihtsalt loota, et need mehed lõpuks Matthew' salongi ikka valmis teevad. Kui neiu järgmisel hetkel Matti sõnu kuulis, pidi Jean oma üllatunud ilmet heaga varjama. Samamoodi naeratust, mis sellele järgnes. "Kas sa kutsusid mind just endaga välja?" muigas Coop, silmitsedes Matti. Neiu oli liiga uhke, et näidata välja, et tegelikult talle see plaan meeldis. Seega manas ta näole lihtsalt võimalikult ükskõikse ilme. Matti viimaste sõnade peale ta aga turtsatas. "Ja mina veel arvasin, et mina olen keeruline inimene," pööritas ta silmi. Seejärel viis neiu pilgu tühjale pitsile. "Hakkas sul natukenegi parem?" uuris Jean, pidades silmas Matti enesetunnet pärast alkoholi ära joomist. Siis võttis ta pitsi letilt ära.

[Matthew Sullivan]

Matt jäi Jean'i küsimuse peale mõttesse. Ta ei olnud ise ka kindel, kas ta kutsus Jean'i endaga niisama välja või siis nagu kohtingule ''Kusjuures kutsusin jah.'' noogutas kutt siis vastuseks. Tal polnud midagi romantilist plaanis, nii et see ei olnud kohtingule kutsumine. Vist. Ka Matthew vaatas Jean'i või pigem imetles. Ta naeratas, kui Jean küsis, kas tal parem hakkas. Armas, et ta hoolis ''Hakkas küll. Aitäh sulle.'' ütles ta. Varsti tahab ta kindlasti veel ühte jooki.

[Jean Cooper]

Jean ei olnud just neiu, kellele romantiliste žestidega muljet avaldada. Nii et oli hea, kui Matthew päris kohtingut silmas ei pidanud ega midagi romantilist ei planeerinud. Vastasel juhul poleks see vist eriti hea mõte olnud. "Sellisel juhul peaksid sa veidi ootama, ma pean veel mõnda aega tööd tegema, enne kui siit minema saan," lausus neidis. Loodetavasti viitsib Matt oodata. "Mille eest sa mind tänad? Ma valasin sulle lihtsalt jooke. Sa pead nende eest maksma ikkagi," muigas Jean. Baari kulul ta kahjuks jooke välja teha ei saanud, sest siis oleks need tema enda palgast maha läinud.

[Matthew Sullivan]

''Ootan.'' kinnitas Matthew ja noogutas. Ta võttis oma telefoni välja ning vaatas kella ''Kaua sa pead olema? Üheteistkümneni?'' küsis Matt. Mitte et see midagi muudaks, ta lihtsalt tahtis teada kaua ta veel ootama peab. Jean'il oli õigus. Matt tänas teda üsna tühise asja pärast ''Seda küll. Ma võtaks nüüd ühe gaseeritud vee lihtsalt.'' ütles Matt oma uue soovi. Saab ilma alkoholita joogiga janu kustutada vähemalt.

[Jean Cooper]

"Üheteistkümneni, jah," noogutas Jean, kui Matt küsis, kaua ta veel tööl pidi olema. Kahjuks ei saanud ta varem lahkuda, isegi kui oleks tahtnud. "Mis me hiljem siis teeme?" uuris neidis. Kuulnud seejärel noormehe uut soovi, võttiski Jean külmkapist ühe gaseeritud vee ja keeras sellelt korgi maha, et siis pudeli sisu klaasi tühjendada. "Õlu, viin ja gaseeritud vesi? Julged ikka kõike segamini juua?" noris Jean veidi, ulatades seejärel kutile tema klaasi. Veidi oli üllatav, et Matt rohkem alkoholi ei tahtnud ning hoopis vee kasuks otsustas, aga samas oli vist hea. Vähemalt ei jää purju.

[Matthew Sullivan]

''Alla kahe tunni veel. Polegi kaua oodata.'' sõnas Matt, viies pilgu uuesti kellale ning siis jälle Jean'ile. ''Mõtlesin, et läheks linna peale ja siis vaatab mis teeme ja kuhu lähme.'' ütles Matt enda algse plaani. Linna peal olles, tuleb raudselt ideid, kuhu minna ja mida teha. Matt naeris Jean'i küsimuse peale ''Minu arust on just väga mõistlik nüüd üks vesi juua.'' arvas ta ning mõtles teha üks suitsu paus ''Suitsule saad tulla?'' kliente ju palju praegu polnud. Äkki oli lubatud teha Jean'il vahepeal üks suitsu paus.

[Jean Cooper]

"Kavatsedki kaks tundi siis siin oodata?" küsis Jean, sest põhimõtteliselt oleks nad saanud hiljem ka kuskil kokku saada. Samas polnud Jeanil absoluutselt midagi ka selle vastu, kui Matt teda sealsamas baaris ootaks. Oleks neiul siis vähemalt kellegagi rääkida. Kergelt tüübi järgmiste sõnade peale muianud, vaatas ta uuesti baaris ringi. Tõsi oli see, et ta poleks pidanud baari täielikult järelvalveta jätma, aga samas oli kolmapäeva õhtu ning külastajaid just palju polnud. "Saan," noogutas neidis. No mis oleks ikka kõige hullem, mis tema äraolekul juhtuda saaks? Pealegi said nad lihtsalt rõdule minna, nii et see poleks isegi baarist täielikult lahkumine. Sest klientide hulgas oli ikka ka neid, kes suitsetamiseks mingit kohta vajasid.

[Matthew Sullivan]

''Ma arvan, et veits enne ühteteist käin veel enda toast läbi. Pesen ennast ja vahetan riided ära.'' sõnas Matt mõtliku pilguga ning võttis oma nahktagi taskust suitsu paki ja zippo välja ''Muidu kavatsen jah.'' noogutas ta naeratades. Milline härrasmees ta oleks, kui ei ootaks? ''No lähme.'' Matt tõusis pukilt püsti ning suundus rõdu poole. Ta avas rõdu ukse ja ootas kuni Jean ennem sisse läheks.

[Jean Cooper]

"Okei," noogutas Jean, kui oma küsimusele vastuse sai. Noh, tal oli igatahes hea meel, et ei pidanud siis üksi seal leti taga passima ja ootama, kuni tööpäev läbi saab. Pealegi talle meeldis Matthew' seltskond. Veendunud veelkorra, et baaris oli kõigil klientidel kõik hästi, lahkus Jean leti tagant ning suundus koos Mattiga rõdule. Üllatav, et peale nende seal kedagi polnudki, aga samas oli baaris üldse sel õhtul vähe rahvast. "Nii mõnus ilm on. Ma olen juba mitu päeva tahtnud randa minna, aga mul on alati pikad tööpäevad olnud," mainis Jean ning toetas ennast rõdu ääre vastu. "Laenad mulle ka suitsu? Ma jätsin enda paki töötajate puhkeruumi," pöördus ta seejärel Matthew' poole.

[Matthew Sullivan]

Matt ka nautis sooja suveõhtut. Ta võttis pakist endale ja Jean'ile suitsu ''Sa ei pea tagasi andma.'' ütles Matt neiule naeratades ning ulatas talle suitsu. Matt pani suitsu enda huulte vahele ja süütas selle, pakkudes Jean'ile ka tuld. ''Me võime ju minna, kui sul töö päev lõpeb.'' andis Matthew mõtte kuhu minna.

[Jean Cooper]

"Kui sa nii ütled," kehitas Jean naeratades õlgu ning võttis Mattilt suitsu vastu. Seejärel süütas ta selle ka Matthew' pakutud tulega. Siis tõmbas ta ühe mahvi, toetudes uuesti vastu rõdu äärt. "Öösel randa? Miks mitte," muigas neidis ning noogutas. Talle see sobis. "Kas sul ei olegi oma õhtuga siis midagi paremat ette võtta, kui mingi tšikiga baarist randa minna?" otsustas Jean uurida. Tegelikult huvitas teda muidugi ka see, kas kutt oli vallaline või mitte, aga neidis ei tahtnud seda kohe küsia. Oleks võib-olla vale mulje jätnud. Siis vaatas Coop korraks kella ning mõtles, et kauemaks kui kümneks minutiks ta küll rõdule jääda ei saa.

[Matthew Sullivan]

Matt naeratas Jean'ile soojalt. Talle tundus, et nende vahel sujub kõik hästi praegu. Ka Matt toetus vastu rõdu äärt ning vaatas Jean'ile otsa ''Sa ei ole ju lihtsalt mingi suvaline tšikk.'' sõnas ta kulmu kortsutades. Jean ikkagist ju meeldis Matt'ile, nii et ta ei olnud sugugi suvaline kuti jaoks. ''Ei ole jah muidu.'' vastas Matt ta küsimusele ka. Kui Jean kella vaatas, hakkas Matt enda suitsu kiiremini tõmbama.

[Jean Cooper]

"Ei ole?" kergitas Jean küsivalt kulmu. Ta ei julgenud sellest midagi järeldada, aga hea oli ikkagi teada, et ta päris suvaline tšikk Matti jaoks polnud. Neiu oletas lihtsalt, et nad olid veidi nagu sõpradeks saanud. Või vähemalt headeks tuttavateks. Nad ei tundnud küll teineteist väga hästi, aga aeg-ajalt olid nad baaris siiski rääkima sattunud. Seejärel tõmbas neiu veel mõned mahvid. "Ma peaks nüüd tööle tagasi minema... jääd veel siia või tuled ka?" küsis Jean ning kustutas oma suitsu vastu rõdu äärt.

OT: Ma luban sul põhimõtteliselt aega veidi edasi ka kerida. Näiteks nii, et paar tundi on möödas ja nad lähevad välja ma ei oska muidu kuidagi seda "kahte tundi ootamist" edasi kirjeldada

[Matthew Sullivan]

"Miks sa nii üllatunud oled?" küsis Matt muiates, kui Jean'i pilku nägi. "Mul veel suits pooleli." sõnas Matt ja näitas oma poolikut suitsu "Mine, ma tulen kohe. "Matt küll suitsu niimoodi raiskama ei hakanud.

OT: okidoki

Matt tuli oma hotelli toast välja ja sõitis liftiga 2. korrusele ning suundus baari. Ta oli vahetanud riided ära ja käinud pesus. Paar minutit oli veel Jean'i töö päeva lõpuni aega ja Matt nägigi teda veel baari taga. Ta jäi baarist välja poole ootama teda, kuna baar läks kohe kinni ja kahtlane oleks olnud baaris passida veel.

[Jean Cooper]

"Ma ei ole üllatunud... seda oli lihtsalt hea kuulda," muigas Jean ning tõmbas siis veel oma suitsu, kuigi kustutas peagi selle ära ja läks tagasi sisse. Umbes pooleteise tunni jagu jätkus tal veel tööd, kuni kell nii palju hakkas saama, et baari sulgema pidi hakkama. Viimased kliendid lahkusidki kuskil üheteist ajal, siis pidi Jean veel leti üle pühkima ning kassas oleva raha üle lugema, enne kui tagaruumist oma koti võttis. Ei tea, kus Matt oli? Baari ta igatahes sisse ei astunud. Kui Jean viimaks ise baarist väljus, nägi ta kutti muidugi koridoris, ning neidis naeratas. "Arvasin juba, et äkki sa ei tulegi või oled juba ära läinud, sest mul läks veidi kauem," lausus Cooper pisut vabandavalt. Kell oli umbes veerand kaksteist juba saanud. "Lähme siis?" küsis ta ning hakkas väljapääsu poole sammuma, oodates Matti ka muidugi järele.

[Matthew Sullivan]

Kui Jean baarist välja tuli, naeratas Matt talle ''Ei läinud kauem. Peaaegu õigel ajal tulid.'' need paar minutit ei lugenud midagi. Matt noogutas ta küsimusele ja suundus Jean'i järel hotellist välja ''Nii et randa jah?'' küsis Matt veel üle, kuhu neil plaanis minna on.

[Jean Cooper]

Tore, et Matt tema väiksest hilinemisest probleemi ei teinud ning neiu ikka ära oli oodanud. "Jah," noogutas Jean. Juhul muidugi, kui Matt ikka tahtis veel randa minna. Kell oli nii palju, et väljas oli pime, mis tähendas, et päikest enam polnud ja vesi oli jahedam. Samas oli rannas ilus ikkagi ja enam ei tohiks seal eriti rahvast ka olla. "Ma pole seda vist kunagi küsinud, aga oled sa kohalik? Või kuidas sa Blue Lagoon Resorti sattusid?" uuris Jean, kui nad samal ajal mööda koridore sammusid ja lõpuks fuajeesse jõudsid, kust nad väljusid ning suuna rannale võtsid.

[Matthew Sullivan]

Matt hakkas siis ranna poole sammuma. Vesi võis ikka päris soe olla tegelt. Nad olid ju soojas linnas ning vesi ei jahtu väga kiiresti ära ju. ''Ma tulin siia Ameerikast paar nädalat tagasi, et avada tatoveerimis salong ja hakata siin elama. Ameerikas eriti võimalust pole tatoveerimisega läbi lüüa, sest tatoveerijaid on seal küllalt juba.'' vastas ta Jean'i küsimusele ''Ja sina?''

[Sponsored content]